Nõo noored loovkirjutajad

Kristina Veidenbaum (Sirgu Loomekoda) ärgitab loomises vaba olemist ning jutustamisest ja kirjutamisest lihtsat rõõmu tundmist. Noorte loovkirjutamisringis valmisid lemmikloomapäevaks põnevad loovjutud ja luuletused.

—

„Muri on kadunud,“ kurtis Mart.

„Tõepoolest,“ ütles ema, kui oli asjas selgust saanud, „Ta on tõepoolest kadunud.“

„Seda ma ju ütlesingi,“ sõnas Mart. „Igaljuhul, kuidas me ta üles leiame?“

Ema naeratas kavalalt: „Kiibi abil võib keegi ta üles leida.“

Mart oli siiski segaduses. „Ma mõtlen,“ selgitas ema. „Et kui me Muri üles leiame ja ta päriselt ära kiibistame ja ta siis uuesti kaduma läheb, võib keegi ta kiibi abil leida.“

Mart oli löödud ilmega. „Ma ju ütlesin, et seda peab tegema,“ lausus ema pojale otsa vaadates tõsisel häälel. Kui Mart suu avas, et vaielda, täpsustas ema: „Ütlesin, et seda peab tegema kohe kui aega leian. Igaljuhul praegustes oludes tuleb plakatid teha.“

„Kohe kui aega leian,“ täpsustas ta.

Mardi ähvardava pilgu peale ütles ema aga: „ Õnneks ongi mul just praegu aega. Asume tegutsema!“

Näd käisid otsimisplakateid üles panemas kõiksugustes kummalistes paikades, kus Murile tavaliselt käia meeldis. Mardi nõudmisel, sest see olevat kõige efektiivsem. Saab samal ajal veel ka koera otsida.

Lõpuks ütles aga ema: „Ehk peaks plakatid panema sinna, kus käivad tavalised inimesed, eriti asjahuvilised. Näiteks loomakliiniku juurde.“

„Selle peale ma ei tulnudki,“ ütles Mart, „aga lähme!“

Nad läksid sinna. Mart vaatas kuidas ema nende plakatit ühe teise, loomi kiibistamisele kutsuva plakati kõrvale pani, kui ta end imelikult tundma hakkas. Kuid see ei kestnud kaua, nüüd hakkas Mart end hoopis hästi tundma, sest taipas, et ei näegi topelt, vaid näeb hoopis oma päris kadunud koera Muri.

Ka ema märkas teda ja ütles: „Näe! Juhhuu! Oot, aga mida ta küll siin teeb?“

Paistis, et koer püüdis loomakliinikusse sisse minna. Ema proovis telefonist sellisele käitumisele selgitust saada, siis hüüatas: „Uskumatu! Pole võimalik! Me peaksime just praegu Muriga kiibistamisele minema. Mul oli nii palju tegemist, et läks meelest. Ah siis sellepärast mul oligi praegu vaba hetk, mis võimaldas plakatitega tegeleda! Küll on hea, et tal meeles oli!“

Niisiis polnud aega kaotada. Nad astusid kolmekesi uksest sisse.

Arlo Leon Tuvikene

—

Kass

Liise Stern

Mööda tuba ringi lendab

Vaata veel et peal ei astu

Küünejäljed tooli tallab

Hävitaks vaid meie asju

Osta saadud suure pesa

Pehme, kõrge, väga kena

Viskas pilgu, tõmbas nina

Selja keeras, välja kimas

Liikusime arsti poole

Tahtma panna kerre kiibi

Autos kinni hakkas toole

Süstalt nähes hüppas siibri

Õhtul tahab armastust

Laseb kuulda nurrumist

“Kusehais!” karjub Sass

Süütult otsa vaatab kass