Näitus Viimsi Kunstikooli suvepraktika 2025

Viimsi Kunstikooli galeriis avatakse Kunstikooli suvepraktika näitus. Näitust tutvustab õpetaja Mart Rand.

Tervitus kunstihuvilised !

Seekord otsustasin olla innovaatiline ja lasin suvepraktika meenutuse koostada AI – l. Kuulakem siis, et kuidas robot tõlgendas meie nädalat Viljandis.

Võtame hetke aega ja heidame  pilgu tagasi ühele meeleolukale ja, olgem ausad, pisut boheemlaslikule kunstilaagrile, mis leidis aset Viljandi maalilises linnas. Keset juunikuist sumedust kogunesid noored andekad  talendid Viimsis, et sõita Viljandisse , kaasas   pintslid ja pliiatsid, et  vallutada linn oma loomingulisusega. Ees ootas nädal aega täis värve, emotsioone, avastusi ja, mis seal salata, ka ohtralt seiklusi, millest õpetajad ei tea muidugi  midagi.

​Meie kunstilaagrit vedas kolmepäine pealikkond – Mart, Paul ja Ivar. Igal neist oli oma unikaalne osa vedada. Mart oli see kõuehäälne kotkasilm , kes suutis leida inspiratsiooni ka kõige ootamatumast kohast. Paul aga kirglik ja energiast pakatav, justkui oleks tal pintsli külge liimitud turbomootor. Ivar aga  oma rahulikul ja stoilisel moel, suutis vaigistada ka kõige ägedama loomingulise tormi. Kogu laagri tõeline valitsejanna ja päästeingel oli aga laagri perenaine, tõeline vanaema , kes oli korraga nii karm kui ka hell. Tema pilk oli teravam kui skalpell ja tema suust ei tulnud kunagi kaheldavaid otsuseid ! Ta hoidis meie kõigi meeli ärksana ja keha toidetuna, ning ausalt öeldes, ilma temata oleksime ilmselt oma molbertite vahele kinni jäänud ja hukka saanud.

​Värsked hommikud algasid alati uue loomingulise väljakutsega. Meie pintslid ja pliiatsid suundusid vallutama Viljandi lossivaremeid, mis pakkusid lõputult võimalusi dramaatiliste varjude ja salapäraste nurkade jäädvustamiseks. Vapramad püüdlesid tabama Viljandi järve peegeldust, kus iga laine ja pilve liikumine lisas pildile uue emotsiooni. ​Kui vanalinna kitsad tänavad ja puitmajad meid oma embusesse haarasid, tundsime end justkui ajas tagasi rännanuna. Iga maja pakkus uue värvipaleti ja iga nurgatagune uue kompositsioonivõimaluse. Ja siis saabus aeg Viljandi tornide jaoks. Siin said kunstnikud vabalt lasta lennata oma fantaasial, luues originaalseid plakateid, mis ühendasid klassikalise arhitektuuri modernse, vahel ka veidra, vaatega. See oli ülesanne, mis pani proovile meie loomingulise leidlikkuse ja huumorimeele. Tulemuseks olid plakatid, mis vääriksid kohta igas kunstimuuseumis, või vähemalt direktor Matti ateljees seinal.

​Kunstilaagri üks tipphetki oli kindlasti visiit Viljandi Kunstikooli. See oli inspireeriv kogemus, nähes teiste noorte kunstnike loomingut ja kuulates nende lugusid. Mulkidele omaselt pandi muidugi naiivsed viimsilased enda kasuks ka tööle aga see töö õnneks konte ei murdnud ja Viljandi Folk sai juurde tosinajagu värviliste mustritega istepakke. Meie praktika  viis meid ka Paul Kondase Keskusesse, kus imetlesime selle erakordse kunstniku naivistlikke teoseid. Need külastused olid justkui kirss tordi peal, tuletades meile meelde, et kunst on igal pool ja seda on võimalik luua ka kõige ootamatumates olukordades. ​ See kunstilaager oli rohkem kui lihtsalt harjutus. See oli loominguline teekond, kus iga pintslitõmme jutustas oma loo, ja kus iga naerupahvatus kandis endas uut inspiratsiooni.

JA 2026 juunis enne jaani oleme jälle teel, et luua taas uue näituse jagu teoseid.