“Pole veel kohal” Tõnis Kriisa

“Pole veel kohal” Tõnis Kriisa
Lapsest peale olen voolinud ja saanud pidevalt märkusi koolis, et Tõnisel on jälle plastiliin kaasas.
Tõnis jälle voolib tunnis. Paljuski tänu sellele, et ma sain nii teha, pidasin vastu ja tulin koolist läbi.
See aitas keskenduda, kas olulisele või mitteolulisele, aga see andis mulle – ja annab siiani –
sisemise rahu. Plastiliiniga voolimine oligi üks minu kvaliteetaegadest ka kodus olles, mul olid ju
plastiliiniga määrdunud paljude nende raamatute lehed, mida ma kodus lugesin, sest ma lugesin
kägaras voodi peal istudes, raamat süles, plastiliin käes, voolides. Ma lugesin ja kogu aeg voolisin,
keerasin lehti.
See on vahetu kontakt mateeriaga, mida ma vajan. Hiljem leidsin Aristoteleselt ühe kõneka tsitaadi.
Ta ütles, et “mateeria avaldab vastupanu seda vormivale ideele”. See on niisugune kandev idee, et
ükskõik mida sa ette ei võtaks, kas loominguline või verbaalne suhtlus, seal toimub konflikt. Sa
arvad küll, et keel ei ole mateeria, aga kui palju läheb ideest kõnes kaduma. Suhtluses sa paned oma
mõtte sõnadesse ehk akustilistesse signaalidesse – ja kui palju sa kaotad sellest, mida sa algselt
planeerisid väljendada… see mida kuulaja sellest tegelikult kätte saab ja meelde jätab, ja kui palju
mõeldust, ja veel ka öeldust, tegelikult kaotsi läheb. See on nagu mateeriapoolne peegeldus sellele,
mida sa ideaalis plaanisid.
Figuuridest. Ma mäletan, kuidas ma ei osanud inimest kujutada ja kui ma nägin esimest korda
suurema naabripoisi tehtud plastiliinist sõdureid, siis mul toimus peas plahvatus: ma vaatasin seda
maagiat, kuidas tükist tombust ilmus inimene! Sest mina oskasin teha ainult lumememmekujulisi
nii-öelda inimesi tol hetkel, olin siis esimeses klassis. Ja sellest peale on kuidagi see inimese
kujutamine olnud üks eraldi kvaliteedi tase, mida ma olen tahtnud saavutada, luua anatoomiliselt
korrektset figuuri. Noh, ja siis omandad selle oskuse ja siis saad teada, et tegelikult isikupära võib
peituda hoopis vormi moonutuses, rohkemgi kui selles anatoomilises kujutamises ja siis sa hakkad
otsima uuesti seda oma stilisatsiooni keelt. Et mis on see sinu isikupärane lihtsustamine, natuurist
kaugenemine ja siis jõuad selle low brow või sürrealismini.Aga figuuridega on lihtsalt nii, et kui ma
võtan tüki savi kätte ja hakkan midagi tegema ilma mõtlemata, siis sellest tuleb sageli ikka käsi, pea
või jalg. Minu jaoks on inimkeha üks kõige väljendusrikkam, kõige kõnekam, kõige ajatum kujund,
millest ma pole siiani veel tüdinenud.
Mu idee eelmisel näitusel oli kujutada paanikas õppureid, neljakäelistena, kahe käega hoiavad nt
pliiatsit ja märkmeplokki ja kahe käega siis loevad ja hoiavad järge raamatus, et tekiks selline
rööprähklemise tunne. Ja mis ma selle tegemise käigus märkasin, oli see, et ma ei suutnud seda
paanikat kujundada. Sest ma ise lähen meditatiivsesse seisundisse, kui ma modelleerin, see on nagu
teine olek, turvaline olek, kui olen mina ja savi ja mind ei aja miski taga (noh, aeg alati ajab…).
Siis, see ei ole töö. See on nauding. Ja mida ma siis ikka teen, noh idealiseerin natuke vorme.
Proovin kätte saada mingi tunde, mingi hetke, mingi seisundi. Ma lihtsalt mängin, ma lihtsalt olen
ja lahendan mingit probleemi. Ma lahendan tehnilist probleemi materialis. Minu jaoks siiamaani üks
suurem tehniline probleem figuuridega seoses on nende kahe jala peale seisma saamine korrektsete
proportsioonidega. Pahkluud on ju nii peenikesed. See on saavutus, kui sa saad figuuri seisma
niimoodi põletuses.
Lugejad. Need detailid, mida mina kasutan, nagu näiteks kruus, mis rõhutab hetkes olekut,
mobiiltelefon, mis tähistab mujal olekut, raamat, ajatum element, kujutab olekut teises plaanis –
need on nagu ajastumärgid. Nad aitavad siduda neid figuure meie ajaga.
Nende detailide läbi ma esiteks markeerin seda, et need on minu tehtud kaasaegsed figuurid, aga ka
seda, et nad on seesmist rahu ja kohalolekut kandvad. Nemad on kohal rohkem kui mina olen. Ja
võib-olla see ongi see, mida ma otsin.